Jää inimeseks, jää iseendaks!

Ei ole olemas halba inimest, ei ole olemas head inimest, on inimene. Ja igal inimesel on võimalus saada inimeseks. Võimaluse annab teadmine. Teadmise annab õpetus. Õpetus, mis enda hinge on kaasa värelema pannud, annab tarkuse. Aga pähetuubitud tarkus näitab vaid mõistuse olemas olu!

Kõige parem ravija on endale inimene ise, kuna ta on pidevalt käepärast. Arst saab meid suunata, õpetada, abistada ja vigadele tähelepanu juhtida, kuid kõige suurema ja olulisema töö peame me ise ära tegema. Iga päev, aastast aastasse. See on tohutult suur ja raske töö ja mitte igaüks ei võta seda ette.
Meie keha on nagu väike laps, kes on pidevalt armastuse ja rõõmu ootel. Ja kui me pakume talle oodatut, tasub ta meile kohe ja heldelt. Kellegile ei meeldi, et ta vigadele tähelepanu juhitakse ja nendest vabanema õpetatakse. Inimese hing teab oma kohustusi. Nende hulka kuulub ka kohustus olla terve ja elada täisväärtuslikku elu!
Meil on tegelikult väga suur kohustus elada oma elu teadlikult, täisväärtuslikult. Meil kõigil on oma missioon ja saatusetee ja seda tuleb austada! Me ei saa muuta teisi inimesi, kuid saame endas läbi viia absoluutselt kõik muudatused mis meid enam ei teeni. Kõik on vaid tahte ja mõtte küsimus.

Oled Sa kunagi mõelnud kui oluline on välja öeldud sõnade tähendus? Kõik siin ilmas on energia ja teatavasti on ikka nii, et mida külvad, seda ka lõikad. Kui Sa soovid, et maailmas oleks koht Sinu jaoks, siis loo koht teiste jaoks. Jaga oma siirast õnne, lahkust, kaastundlikust, naeratust - teise jaoks on see ehk ainus pääsetee tunneli lõpus. Lahke sõna ja kallistus ei maksa mitte midagi, kuid Sa saad muuta teise maailma täielikult ja jäädavalt.

Ma usun siiralt, et igas inimene on ilus ja hea, päriselt. Ka kõige hullem kurjategija on tegelikult oma südames hea. Me ei sünni siia maailma halbadena, lihtsalt elu loob omad korrektiivid ja me õpime julmust, kuid me õpime ka väga palju ilusat ja head. Nüüd ongi oluline endale teadvustada tehtud valikuid. Kas ma tahan päriselt olla selline? Kui jah ja Sa oled rahul, siis muidugi, aga kui mitte?
Mõelge oma elu peale. Kui palju on sündmusi, mis meenutades soojendavad südant ja ka palju neid, mille puhul hingel hakkab raske. Ja nüüd kujutage ette, et kõigi sündmustega olete seotud nähtamatu niidi ehk energiasideme abil. Kui palju on nendest valgeid ja häid ning musti ja negatiivseid?
Ühed sündmused annavad meile energiat ja teised võtavad. Me saame ise valida kuidas ja kuhu me oma energia suuname. Mida rohkem on meie ümber positiivseid inimesi seda suurem on positiivsete niidikeste hulk, samas kui iga negatiivne kogemus, inimene võtab meilt elujõu ja sära.
Suunake teadlikult oma energiat õigesse kohta! Andke endale ja teistele andeks kõik eksimused, sest keegi meist ei ole ideaalne ega tohikski olla. Andke andeks kõik valu, solvumised, kritiseerimised, halvustamised, tagarääkimised. Lihtsalt laske kõigel minna ja astuge edasi, sirge seljaga.

Palju armastust ja valgust!

Miks me elame oma elu teadlikult raskeks?

Kujutage ette, et te olete lind ja teie jala küljes ripub raske kivi. Tahaks lennata, õhku tõusta, aga ei saa, sest iga kord kui te sirutate tiivad ja püüate vabaneda oma murekoormast, kisub see teid ikka ja jälle alla tagasi.

Sama on näiteks andestamisega. Inimesed teevad teile elu jooksul tuhandeid kordi haiget ja teie sisse jääb tohutu suur jälg. Alguses püüate te seda jälge eirata, peita aga te teate, et see on teis alati olemas. See teeb haiget, pigistab hinge, täidab teid mustusega, pingega. Aga te ei andesta. Kannatate, aasta, kaks, kolm ja siis murdute. Sest koorem on raske kanda ega kao iseenesest. Miks te lihtsalt andeks ei anna? Kuidas, niisama lihtsalt, ei!?

Ma soovitan kõigil inimestel kes kannavad endas vähegi viha - anda andeks sellele inimesele kes teile haiget tegi. Kohe päriselt, südamest ja saage vabaks. Lõhkuge oma ahelad ja tõuske kõrgele taeva alla, et sirutada tiibu, tunda tuule paitavat õhku, tunda vabadust. Sest andestamine on suurim kink mida te saate endale ja teistele teha. See ei maksa mitte midagi, kuid sellel on tohutu väärtus! Te muudate oma elu palju lihtsamaks, palju rõõmsamaks, palju päikselisemaks ja armastusväärsemaks! Te kingite endale valiku olla õnnelik ja lubate teistel olla õnnelikud selles keskkonnas, mille nemad on endale valinud.

Muidugi, me kogeme elu jooksul kõike - kurbust, muret, valu, haigusi, jõhkrust aga me kogeme ka armastust, hoolt, õnne, rõõmu, imetlust!

Inimesed elavad ise enda elu raskeks. Teadlikult või rumalusest, see on igaühe vaba tahe ja soov. Ei saa öelda, et nii on õige või naa on vale. Kõigil on oma tõde. Aga üks on kindel, me mõtleme liiga palju, muretseme liiga palju, kardame liiga palju ja hävitame endid ise, liiga palju. Selle asemel, et öelda otse: "Sa teed mulle haiget!", me mossitame, ähvardame, sulgume endasse, kogume viha ja vimma, sest teine on seda väärt oma tegudega. Kas pole mitte koormav? See on sama nagu koguda kive korvi mida kogu aeg endaga kaasas kannad. Okei, üks kivi, no kaks.. Aga mida rohkem, seda raskemaks läheb ja ära visata ka nagu ei saa, ei suuda, ei oska. Varsti on korv nii raske, et vinnab meid vastu maad aga andeks ka ei anna. Ei ütle mida ma tunnen, mida tahan. Kui lihtne see oleks, kui iga öeldud sõna, teoga saaksid korvist kivi vähemaks. Lõpuks oleks korv tühi ja sina taas õnnelik ning vaba. Ka elus on nii tegelikult. Lihtsalt me ise ei taha endale asju tunnistada. Me kardame mida meist võidakse mõelda. Jah, me ei saa muuta seda mida keegi meist arvab, aga me saame muuta oma suhtumist, oma mõtteid. Me saame neid teadlikult suunata paremale elule. Saame mõelda positiivsemalt, naeratada rohkem, aidata, olla olemas, kuulata ja kuulda. Me ei saa muuta kogu inimkonda aga inimkond muutub kui mina muutun, sina muutud, meie muutume. Vähehaaval, samm korraga. Iga päev on oluline ja jätab jälje ning meie ise saame valida mis kvaliteediga see tuleb - kas must ja porine või kvaliteetne ja ilus. Kõik on meis endis kinni. Teadvustage endale millist elu te elate ja kui see teile ei meeldi, siis tehke vajalik muutus juba täna!

Ma soovin südamest, et iga inimese hingekorv oleks kividest vaba!

Olge hoitud!

Lahkuminemisest ja uue elukaaslase leidmisest

Ma olen päris pikka aega olnud kahe tule vahel - kas kirjutada see postitus või mitte. Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin järeldusele et vist ikka tuleb kirjutada, saagu mis saab! Seega.. Hakkame pihta!

Oma esimese elukaaslasega kohtusin ma internetis, õigemini ülimalt populaarsel neti saidil Rate.ee. Oli see vast aeg! Eks rumal ja noor nagu ma olin, unistasin ikka sellest printsist valgel hobusel kes päästab mu viletsast külaelust ja viib oma häärberisse elu nautima. Ta tuligi - viisakas, kena, sõbralik, hea huumorisoonega.. Armusime teine teisesse ülepeakaela. Pikad netivestlused, sms'id, magamata ööd.. Elu kui lill! Naiivses maailmas elades ei suuda sa tajuda tõelisi ohte, mõelda võib olla veidi ajast ette, kujutada seda reaalset maailma mis sind ootab kui astud mugavustsoonist välja. Olin elanud terve oma elu maal. Unistasin alati suurelt linnaelust ja mehest kellega kord elu hakkan jagama. Paraku said mu unistused otsa kui tekkis reaalne olukord, reaalne pereelu ja igapäevarutiin.. Õppisin toona kutsekoolis ning elasin õhtuti tasast pereelu - omades ainult ühte sõbrannat kellega igapäeva asju ja muresid jagada. Alguses oli kõik väga ilus - lilled, pisikesed üllatused koolikotti poetatud.. Õhtuti pugesin tema kaissu ja kõik tundus justkui muinasjutus. Me ei riielnud ja mulle tundus et see suhe on justkui mingi raamatust võetud lugu kus kõik elavad kaua ning õnnelikult. Lõbu sai läbi aga siis kui avastasin et olen rase.. Eks tundus hirmutav - ise alles koolilaps, nüüd veel beebi ka. Mulle tundus alati et olen ise alles laps ja ei suuda enda eestki hoolitseda, nüüd aga hakka hoolitsema ka pisikese beebi eest. Muidugi mul oli valik kas jätta ta alles või oodata mõnda sobivamat aega.. Milline on see sobiv aeg? Kartsin et kui teen nüüd abordi, siis ehk ei saagi enam tulevikus lapsi. Mulle oli ikka räägitud igasuguseid õudusjutte kuidas keegi oli viljatuks jäänud tänu arstide lohakusele.. Otsustasin et jätan beebi alles. Rasedus möödus ladusalt. Sünnitus oli esmasünnitaja kohta raske ja veidi hirmutav aga saime hakkama ja beebi oligi käes. Eks olin südames paras õnnejunn ja pole pidanud kordagi kahetsema et mul on NoorHärra!
Mida aastad edasi, seda hullemaks kogu meie paarisuhe muutud. Tekkisid pisikesed ütlemised, solvumised. Ma arvan et me lihtsalt võõrdusime mingi aeg teine teisest. Mulle tekitas tuska beebiga kodus istumine ja tema leidis lohutust ja tuge oma tööst. Vahel harva saime koos välja aga siis tundus ka mulle et meil pole justkui millestki rääkida, pole enam ühiseid huve.. Ja kui pole huve, siis tuleb neid endale leida.. Ma ei ütle, et oleksin kunagi oma elukaaslast petnud.. Või noh, kes mida petmiseks peab.. Kui kokkusaamine ja lihtsalt jutuajamine on petmine siis võib mind tõesti tembeldada patuoinaks.. Ma otsisin lohutust ükskõik kellest kes vähegi mulle lohutust ja tuge pakkus. Nüüd tagant järgi mõeldes polnud see ehk kõige targem tegu sest osad kasutasid mu nõrkusehetke lihtsalt ära ja teistel oli sõna otseses mõttes poogen.. Kodus olid tülid aga nüüd eriti kerged tulema. Pole ka ime eksole. Stressi kui palju..

Ma kannatasin aastaid, lootes et ehk läheb paremaks. Otsisin abi psühholoogi juurest. Midagi justkui ei aidanud. Mu sisse tekkis selline murepallike et oleks tahtnud kõvasti kõvasti karjuda aga röökimiseks ei olnud enam jõudu ega tahet. Ma vist närtsisin seesmiselt päris ära, kaotasin kogu selles melus enda ja enda heaolu. Ma lubasin ennast solvata, lubasin käituda halvasti, öelda halvasti. Tundus ju õige sest mina olin halb - otsisin lohutust mujalt, ei olnud hea naine ja ema. Mulle tundus ühtäkki et ma ei kuulugi mitte kusagile. Ja kui sa kuhugile ei kuulu siis ongi raske..

Mida edasi, seda hullemaks ainult läks.. Ma arvan siiralt et ka temal oli mind raske mõista, sest ma ei mõistnud ennastki. Ei saanud aru miks ma ühte või teist asja teen, miks mõtlen mõtteid mida ei tohiks üldse mõelda. Päästis ainult beebi - Tema pärast tahtsin ma päästa pereelu ja olla koos. Tahtsin et mu poeg kasvaks täisväärtuslikus peres, sest ma ise kasvasin isa, vanaema ja tädi/onuga. Lastele tahaks ikka paremat kui endal oli/on..

Lõpptulemusena ei tulnud sellest suhtest mitte midagi head. Terve hunnik stressi, pisaraid, negatiivseid mõtteid, endasse sulgumist ja närvikulu. Küll mu elukaaslasel võis olla toona raske. Ma kohe südamest kahetsen et tõin tema ellu nii palju muret ja vaeva. Võib olla kui ma poleks nii puntras endaga olnud, oleks leidunud ka lahendus... Ma olin enda jaoks juba ammu mõelnud minna lahku aga laps hoidis mind tagasi, kuni ma enam ei suutnud.. 2013 aasta suve lõpus läksime lahku!


Uue elukaaslasega tutvusin ma õe kaudu. Ta oli üks suvi meie juures mul NoorHärrat hoidmas ja linnaelu nautimas ning me pisime koos Paidesse Arvamusfestivalile minema. Sinna tulid ka tema sõbrad ning nii ma oma praeguse elukaaslasega kohtusingi.

Kõik oma valikud olen ma teinud ise ja endale teadlikult! Mitte keegi ei ole mind survestanud või mõjutanud. Täiskasvanu inimesena kannan kogu vastutust tehtu eest mina!

Kogu loo õppetund seisnes muidugi selles mis pärast tuli.. Siis nägin ma inimeste tõelist olemust ja suhtumist minusse.. Näen kuni tänaseni ja olen kõigile ütlemata tänulik - tänulik neile kes lootsid, et ma perseli kukun ja ülesse ei suuda tõusta ning neile kes minusse südamest uskusid ja aitasid. Ma ei taha mitte kedagi solvata ega halvustada. Ei taha taga rääkida, ei taha et jääks muidagi mõru järelmaitse kogu tekkinud loole.. Elu lihtsalt on sedasi et me ei sobi kõigiga ja meie ei sobi kõigile. Ja keegi ei ole milleski süüdi, pigem vastupidi - võtame asju nii nagu need on, et juu me ei sobinud ja koos olla ei olnud meie saatus kui selline..

Loodan südamest, et ma kedagi ei pahandanud - ausalt, see ei olnud üldse minu mõtteis. Lihtsalt kirjutasin nägemuse loost oma silmade läbi..

Olge hoitud!

Mõeldes ilusaid mõtteid..

Ma pole siiani aru saanud - miks üks inimene on määratud meile terveks eluks kui teised vaid viivuks!? Küllap neil on oma aeg ja ülesanne täita ning kui see saab tehtud on aeg sammuda edasi.. Ma olen tänulik absoluutselt igale inimesele kes mu eluteele on sattunud ja iga õppetunni eest mida see on endaga kaasa toonud. Eks muidugi on olnud ka valusaid ja pettumusi täis hetki, kuid olen enam kui kindel et just kõik see ongi minust teinud minu...

Ma usun või õigemini tahan uskuda et igas inimeses on olemas see hea pool. Mis sellest et alati ei paista see võib olla välja, kuid see on kindlasti olemas! Kui me püüaksime kasvõi pisut olla hoolivamad, mõelda rohkem positiivsemaid mõtteid, aidata hädasolijaid - on maailm vaieldamatult parem koht kus elada!

Kõige puhtamad hinged on muidugi lapsed! Nad on alates sünnist siirad, rõõmsad, muretud ja kui ma neid vaatan, tahan isegi muutuda paremaks inimeseks. Ei, mitte nende või maailmas elavate inimeste heaks vaid enne kõike selleks et ükskord keegi saaks uhkusega öelda et vaata teda! Ma ei püüdlegi ideaalsuse poole, kindlasti mitte, sedst seda ei olegi olemas aga.. Tahan elada õigesti! Et ei peaks midagi kunagi kahetsema!

Minu arvates peaks inimene elus üldse järgima kahte rusikareeglit: esimene on see et teistest ei tohi taga rääkida ning nende tegusid hukka mõista ning seda sellel lihtsal põhjusel et me ei mõtle tihti asjadest veidi ette.. Noh, et millised tagajärjed on meie tehtud tegudel ja öeldud sõnadel. Meie sees peaks alati elama see "keegi" kes julgeks öelda stopp, sa teed asju valesti või nii ei tohi.. Me ei tohiks hukka mõista teiste tegusid kuna meil kõigil on oma kindel saatus ja elutee ning oma kindlad õppetunnid mida peame elades kogema ning õppima. Ja kui midagi tundubki vale, siis meil on alati valiku võimalus käitumiseks, ütlemiseks, mõtlemiseks-peaasi et need oleks õiged valikud!
Teine rusikareegel on see et elada tuleb nii et keegi ei saaks haiget. Muidugi, see tundub vältimatu aga me saame kontrollida ennast ning teadagi algabki parem maailm just seestpoolt. Ega asjata öelda "mida külvad, seda ka lõikad".. Inimesed võiksid ükskord jätta selle viha, solvumised ja mõelda kuidas nemad ja teised saaksid elada nii et kõigil oleks hea!

Teisi kritiseerida, maha teha, taga rääkida, solvata - on kõige lihtsam, seda oskab igaüks.. Aga et andestada, olla mõistev - see nõuab palju pingutusi. Ärgem siis unustagem pingutada, iga päev!


:)

Hirmus häbi küll aga alustame...

Ma arvan et kui kunagi peaks keegi jagama hakkama "Kõige hullem blogija" auhinda, siis oleksin mina ilmselt esireas, päris ausalt kohe!

Kätte on jõudnud uus, 2018 aasta ja minu viimasest blogimisest on möödas rohkem kui AASTA! Lugesite ikka jah? AASTA!! Aeg on olnud armutu ja mina lihtsalt laisk!

See aasta ma enam asju unarusse ei jäta ja luban(annan ametliku vande) et käin ja jagan Teiega asju tihedamini..

Tagasi eelmisesse aastasse vaadates..

- Noorhärra läks 2.klassi ja see tõi omajagu muret ning rõõmu juurde. Neile saabus uus klassijuhataja, seega oli olukord uus ja huvitav nii lastele kui ka vanematele. Õnneks on asjad möödunud ladusalt, kuidas teisiti saakski!

- Me kolisime majja! Selle üle on mul kõige suurem rõõm sest ma olen väga väga väga pikka aega unistanud oma majast, oma aiast kus lapsed saavad ringi joosta ning ma ei pea kartma et nad jooksevad autoteele või kaovad kusagile.

- Me võtsime endale lisaks kassile ka suure malamuudi/hundi tõugu koera. Väike metssiga nagu ma teda kutsun on pöörase iseloomuga, aga armas ja kohati ka selline nunnukas. Ta pole siiani aru saanud, et pole enam sülekoer(kaaludes üle 30kg).

- Mu PisiHärra sai juba 2 aastaseks! Oeh, alles ta justkui sündis ja juba hakkab varsti samme lasteaia poole seadma ning kaugel see koolgi enam jääb...

- Ja siis minust.. Ma leidsin ennast tikkimise valdkonnast. Hetkel on seis nii kaugel, et proovin erinevaid varjante ja loodan, et saabub kord päev mil mu pingutused tasuvad ennast kuhjaga ära.. Kahjuks ei saa ma paljut öelda, sest kardan asju ära sõnuda.. Aga loodan ainult parimat!

Kuidas Teie 2017 aasta möödus? Jäite rahule või sooviksite midagi muuta?

Natukene kõigest

Uskumatu, aga Noorhärra ongi koolilaps!

Ja siinkohal ei saa ma varjata kogu seda rõõmu mis 1.septembril kaasnesid.
Eks oli ka pisikene vahejuhtum, aga saime sellest kenasti üle ja pidu jätkus ikka täishool edasi.

Esiteks olin ma täiesti VAIMUSTUSES oma poja aabitsast! See on tõesti nii ilus, lastepärane ja tore abimees terveks aastaks. Siinkohal on kirjastus suuresti vaeva näinud, et lastel oleks tore uusi teadmisi omandada! Kes veel ei ole kursis, siis see aasta jagati imeilusaid Lotte teemalisi aabitsaid ;)
Teiseks olen ma ülirahul kooliga kus mu poeg õpib ja Tema klassijuhataja, õpetaja Evelin Uiboga! Minu arust on tegemist suurepärase inimese ja pedagoogiga, kes pühendub täielikult oma töösse ja igasse lapsesse kui indiviidi!
Kool on ikka sama armas ja kodune nagu minu koolitee ajal! Muidugi väsib aastatega iga maja(ja sinna ei saa midagi parata), kuid see hubasus ja teine teisest hoolimine on endiselt olemas ja väga aktuaalne!
Kolmandaks olen ma niiiii rahul oma pojaga, sest Ta on püüdlik, õpihimuline ja igati tubli! Õpetaja on teda ikka kiitnud, et loeb kenasti ja tunnis teeb kaasa. Ma arvan, et suuresti on vundamendiks olnud Noorhärra lasteaiakasvatajad, kes nägid temaga palju vaeva, kuid iga see pingutus on ennast tublisti ära tasunud! Õppima sundinud ma ei ole, ütlen ausalt, sest mäletan oma lapsepõlvest, et ema sundis mind pidevalt lugema raamatust iga päev ühe lehekülje ette ja mida aeg edasi, seda hullemini hakkasin vihkama raamatute lugemist.. Seega.. Kõik tuleb ise, ja omal ajal. Minu toetav õlg on ikka abiks õppimisel, sellepärast pole vaja pabistada!

Kooliga seoses on nii palju tegemisi, et ma pole suurt tihe blogija, seega palun ette vabandust! Aga.. Kirjutan kohe kui aega saan, ausalt!

Olge tublid ja ärge külmetage! :)
Õue minnes pange ennast ikka soojalt riidesse, sest sügisilmad on nii petlikud ja nohupoiss ootab ükskõik millise nurga taga oma ohvrit! :D

Augustikuu kokkuvõte

Kas mulle tundub või aeg lähebki nii ruttu mööda? Ja üldse, kuhu tal kiiret? Aru ma ei saa..

Igatahes on asjalood nüüd sedasi et Noorhärra läheb homme esimesse klassi ja kogu augutikuu märksõnaks ongi olnud "kool". Vihikud, pliiatsid, paberid, koolikott, riided ja kõik muu vajalik mis tuli kooliks soetada. Oehh, raske oli aga saime hakkama. Nüüd saan ta südamerahuga kooli saata. Või siiski mitte. Tundub et ma pabistan liiast, sest kõik läheb kenasti, olen enam kui kindel!

Minu elus suuri muutusi pole olnud. Ja mis saakski nii kardinaalselt muutuda. Endiselt beebiga kodus ja oiiii kui töised kõik mu päevad on.. Minu arvates ongi laste kasvatamine täiskohaga töö-palju palju vastutust ja vaeva aga see rõõm mis vastu antakse on kulda väärt! :)

Niisiis.. Seame sammud sügisesse?

Ja ilusat ilusat kooliaastat kõigile neile kes kooliga kokku puutuvad- olgu need õpetajad või õpilased! Pidage vastu, uus suvi pole enam mägede taga :D