Sügis - lõputu hall mass mu ümber. Suvi on viinud endaga viimsegi päikesekiire. See üksluine värvitu maailm neelab mu enda sisse. Nii külm, kõikjal vaid raagus puud. Üksikud kollased lehed langevad mu jalge ette. Tugevast tuulest hoolimata poen oma kampsuni sisse peitu ja sammun edasi mööda pargivaheteed. Mu mõtted on rändamas suves, hetkes, kus kõik oli teisiti... Möödun pargipingist ja seisatan hetke, silmitsedes seda pinki oma armastava ja igatseva pilguga. Kuigi väljas on meeletu külmus liigub tänavatel üksikuid inimesi, kes kõik ruttavad kusagile - neil kõigil on oma kindel siht. Ainult mina ekslen oma eluteel ega tea kuhu minna. Kui ma poleks kohanud teda oleks ehk kõik teisiti...Võib-olla poleks ma siis nii meeletus segaduses. See teeb haiget... No see teede valik - inimene peab olema nagu geenius, kes alati teab milline valitud tee on õige. Kuid sageli me siiski sammume mööda täiesti valet teed. Kes ütleb meile mis on õige ja mis vale? Ma kardan seda tunnet endas, sest see söövitab justkui happena mu hinge mälestusi, mida ma sageli ei tahakski meenutada. Tahan põgeneda, kuid kuhu? Mu silmist hakkab voolama pisaraid. Ma armastan teda endiselt... Aga meie teed ei ole loodud enam ühtima. Mu hinges väreleb endiselt see armastuseleek mille ta süütas kord ja mis nüüd lõpule jõudes põletab mu hinge meeldejäävaid ja valusaid arme mis niipea ei parane. Ta tuli mu ellu nii äkki ja puges hinge nii salaja,et ma ei jõudnud isegi märgata. Kui poleks olnud teda, poleks ma kunagi teada saanud mida tähendab armastus ja kuidas see meid sageli elus hoiab, isegi kui tahaksime olla surnud. Ta õpetas mind ennast hindama. Õpetas nägema päevavalgust, kuigi mina armastasin vaid öid. Kogu selle koosveedetud aja elasin ma ainult talle ja meie ühisele tulevikule. Ta ühtaegu päästis ja lükkas mu tagasi kuristikku. Sinna sügavikku kust pole enam väljapääsu ja mida ma nüüd enda koduks pean. Ma kummardan Kurbuse Isandat. Tunnen ennast aheldatuna selle masendava tunde külge ja iga kord kui ma püüan ennast vabaks rabelda tõmbab see tunne mind taas enda kõrvale. Mind on õpetatud kartma valgust ja reaalsust. Hirmutatud haiget saamisega... Nii ma olengi loonud enda ümber nähtamatu müüri mida vaid mu Isand näeb. Keeristorm minus on lõhkunud kõik ilusa mida pidasin kord oluliseks. Ja kui ma nüüd taas kõike taastada püüan kukun ma ega suuda tõusta, sest olen nõrk ja väsinud sellest rusuvast tundest mis mu aeglaselt tapab. Kuid siiski on minus jäänud lootus paremasse homsesse päeva. Ma tean,et kord lõppeb kõik halb, peab lõppema... Ma sulen hetkeks silmad ja kuulatan vaikust enda ümber. Kui ma nad taas avan toob reaalsus mu tagasi maapinnale... Mu ees on vaid hallid tänavad, kes püüavad mind lohutada oma olemasolekuga. Korraga hakkab sadama vihma. Kogu maailm hakkas nutma koos minuga, siin samas - pargipingil. See vihm küll sajab märjaks mu riided, kuid kas ta suudab kustutada kunagi ka selle põrguleegi minus? Veel üksikud inimesed tunnevad mulle oma pilguga kaasa, rutates siis edasi otsima varju vihma eest. Mis juhtuks, kui nad näeksid minu sisse? Kas nad siis seisataksid minu kõrval ja soojendaksid mu hinge oma armsa kuid haletseva naeratusega? Või kui tema näeks mind siin nutmas, kas ta hooliks? Kui kurb,et inimesed armastavad ja samal ajal saavad haiget, kuigi öeldakse,et armastus on imeline tunne. Nii kurb,et inimesed ei näe tihti neid, kes on nende kõrval, kes hoolivad tõeliselt... Me elame, oleme, teeme - täidame ruumi, kuid keegi ei märka kui meid enam üks hetk pole, sest pole neid, kes meid vajaksid. Maailm on teinud minust saatuseorja, kelle ainsaks karistuseks on kanda seda murekooremnt.Mind põletatakse selle päevavalgusega mida ma nii väga kardan... Kummaline kokkusattumus,et me kohtusime - mina ja armastus. Nii ühesugused - üksteisele koormaks ja teistele täiesti märkamatud...
