Me saame seda, mida väärime

Kui tihti olete endalt küsinud: "Mille eest Sa mind nii karistad?" ja teisi hukka mõistnud kõigi nende halbade asjade eest, milles tegelikult ise süüdi oleme?! Kui tihti räägime teistest kurjustavalt, halvustame nõrgemaid ja leiame, et nii ongi õige?

Üks hetk, endale märkamatult leiame aga, et hoopis meile on liiga tehtud. Mille eest, küsime siis endalt. Alguses on raske oma süüd mõista. Mõned ei mõistagi, et on midagi valesti teinud, elades maailmas täis valet, kurjust, vihkamist ja negatiivsust. Me ei raatsi hetkeks maha istuda ja küsida endalt mida saaks teha, et maailm muutuks paremaks, et inimesed, kes meid ümbritsevad oleksid lahkemad, sõbralikumad. Meil pole iial aega enda sisse vaadata, kuid leiame vigu pidevalt teistes. Kui naljakas, kas pole?

Kerge on öelda, et see on selline ja too on selline. Võib olla oleme me hoopis ise sellised aga ei näe seda enne, kui leiame need jooned teises. Öeldakse, et inimesed suudavad teisi mõjutada oma käitumisega ja see on õige. Samas oleneb kõik sellest kui palju me ise laseme endale liiga teha. Kõik tuleb alati ringiga tagasi.

Haiget saanud armusuhtes naine leiab äkki, et Ta ex-mehel ei lähegi nii hästi kui alguses arvas minevat. Koolipoiss, kes koolis kõiki peksis ja sõimas on ühtäkki ise sattunud peksukotiks. Neiud, kes alati oma klassiõde narrisid leidsin äkki, et keegi ei pööra neile tähelepanu ja poisid näevad rohkem seda narritavat kui neiusid, kes võiksid olla lausa modellid. Mees petab oma naist ning kui Ta lõpuks armub kellegisse tõsiselt, läheb too minema teise inimesega. Milline dilemma, kas pole? Kui palju peab inimhing veel õppima elult, et mõista - miski ei jää karistamata. Ja teie, kes te arvate, et teiega ei saa iial midagi sellist juhtuda, istuge hetkeks maha ja meenutage kõike seda, mida olete teistele teinud ning olge valmis, et bumerang tabab varsti ka teie pead. Ja kes teab, ehk viib see viimsegi mõistuseraasu...