Augustikuu kokkuvõte

Kas mulle tundub või aeg lähebki nii ruttu mööda? Ja üldse, kuhu tal kiiret? Aru ma ei saa..

Igatahes on asjalood nüüd sedasi et Noorhärra läheb homme esimesse klassi ja kogu augutikuu märksõnaks ongi olnud "kool". Vihikud, pliiatsid, paberid, koolikott, riided ja kõik muu vajalik mis tuli kooliks soetada. Oehh, raske oli aga saime hakkama. Nüüd saan ta südamerahuga kooli saata. Või siiski mitte. Tundub et ma pabistan liiast, sest kõik läheb kenasti, olen enam kui kindel!

Minu elus suuri muutusi pole olnud. Ja mis saakski nii kardinaalselt muutuda. Endiselt beebiga kodus ja oiiii kui töised kõik mu päevad on.. Minu arvates ongi laste kasvatamine täiskohaga töö-palju palju vastutust ja vaeva aga see rõõm mis vastu antakse on kulda väärt! :)

Niisiis.. Seame sammud sügisesse?

Ja ilusat ilusat kooliaastat kõigile neile kes kooliga kokku puutuvad- olgu need õpetajad või õpilased! Pidage vastu, uus suvi pole enam mägede taga :D

Asjad, mille eest ma olen tänulik

Ma siin mõtlesin veidi ja tulin sellisele geniaalsele ideele( või noh mis geniaalne ta nii väga ikka on), et paneks õige kirja kõik need asjad mille või kelle eest ma oma elus tänulik olen.. Tulemus on siin!


1. Ma olen tänulik oma pere eest! Sinna kuulub minu isa, ema, õed ja vennad!

2. Ma olen tänulik oma kodu eest! Kohe päris tõsiselt. Jah, mu kodu ei ole võib olla kõige ideaalsem maailmas, kuid see on midagi täiesti minulikku ja armast!

3. Ma olen tänulik oma 2 poja eest! Siinkohal võiksin jäädagi kirjutama kuid lühidalt öeldes ei tea ma mitte midagi paremat kui see kingitus mida elu on mulle andnud.

4. Ma olen tänulik oma Härrale, et ta iga jumala päev viitsib mu tujusid kannatada, muresid lahendada, rõõme jagada, mu lollusi kuulata. Et tänu temale olen ma muutunud paremaks inimeseks! Aitäh!

5. Ma olen tänulik Noorhärra isale! See on küll uskumatu, kuid ma olen talle tõesti tänulik, juba selle eest, et tänu temale sain ma üldse aru, mida tähendab armastada ja mida tähendab olla ema. Aitäh!

6. Ma olen tänulik oma sõprade eest! Eriti tänulik olen ma nendele kes on vaatamata kõigele minuga läbi tule ja vee rassinud ja endiselt usuvad, et ma olen palju tugevam inimene kui esmapilgul tundub.

7. Ma olen tänulik oma ristiemale! Et ma üldse temaga kohtusin ja ta endiselt mu elus olemas. Paremat inimest ma ei teagi, ausalt. Alati positiivne ja täis elutahet. Ma olen temalt niiii palju õppinud ja jään elu lõpuni tänulikuks selle eest et ta mu teele saadeti!

8. Ma olen tänulik iseendale! Et rasketel aegadel alla ei anna ja pead liiva alla ei peida. Et olen ikka inimlikkuse säilitanud ja usun headusesse ning sellesse et inimesed võivad muutuda kui nad vaid tahavad ja viitsivad. Et saan elada ja uut päeva vastu võtta. Et mu tervis on korras.

9. Ma olen tänulik Universumile! Et saan elada ja kogeda kõiki tundeid, lõhnu, maitseid, värve. Et meie riigis ei ole sõda ja kõik mulle kallid inimesed on elus ja terved.

10. Ma olen tänulik oma elu eest! Olgu see nii raske kui tahes.. Ikka leian aega, et märgata midagi head ja seljatada halb.


Ma arvan, et iga inimene võiks kasvõi kordki oma elus mõelda sellele, mille eest ta on tänulik. Olgu see kasvõi mingi pisiasi, aga see on tänamist väärt, sest ainult sedasi saame säilitada inimliku külje ja näidata ka teistele ennast kui isiksusi. Ja kui te ei julge neid asju avalikult öelda, kirjutage need igal õhtul mõnesse märkmikusse üles ning lugege aeg-ajalt uuesti ja uuesti üle.. Küll näete, pole see elu nii must-valge midagi nagu tundub!

Aitäh! :)

Juhuu, olen jälle tagasi!

Tere tere kõik mu toredad blogi jälgijad!

Esiteks pean ma vabandust paluma et pole niiiii kaua aega siia midagi kirjutanud.. Noh, kiireks on läinud ja 2 lapse kõrvalt seda veidi keeruline teha aga teostatav. Luban et parandan ennast ja püüan edaspidi olla tublim.

Niisiis.. Vahepeal on kätte jõudnud aasta 2016(kui ma nüüd oma blogi vaatan siis viimane postitus jäi aastasse 2015-häbi mulle) koos kõigi oma tõusude ja mõõnadega. Mu pisipoiss on peagi saamas 1 aastaseks ja Noorhärra hakkab sügisel kooli minema. Närvid on krussis aga õnneks piparmünditee päästab alati hädast välja.
Tegelikult ma armastan oma elu, kohe päris ausalt. Lapsed muudavad iga päeva palju päikselisemaks ja huvitavamaks. Ja eks närvilisemaks ka.. Eriti mures olen Noorhärra pärast sest temal hakkab nüüd pihta tõsine elu periood. Ma tean südames küll et ta tubli ja saab kõigega hakkama aga.. Emasüda muretseb ikka ja alati ning tihtipeale ei taha süda mõistusega üldse kokkulepet sõlmida.
Kooliasjad on peaaegu kõik soetatud, see rahustab veidikenegi. Riided on ka kõik olemas. Et siis võib vist südamerahus olla??

Tegelikult see on uskumatu kui kiiresti lapsed kasvavad. Ma ei ole siiani nende tempole järgi jõudnud ning mõistnud et kuhu neil nii kiiret pidevalt? Lapsepõlv ju ilus aeg. Pole muresid ega midagi.
Pisipõnn upitab ka ennast toe najal püsti. Ise pole veel 8 kuunegi aga juba tahaks ringi vurada ja maailma avastada. Tegelikult on ta mul ülitubli poiss ja väärib medalit rinda oma vapruse ja elutahte eest!! Tõeline õnnistus mu ellu!

Aga ega terve postituse ei saa ainult lastest rääkida. Ikka tsipa endast ka: noh, aastaga olen ma muutunud veelgi ilusamaks kui muidu olin, vanemaks ja veidi targemaks(kuigi ise ma küll midagi aru ei saa aga tuttavad räägivad nii).. Üliraske aeg on nüüdseks seljataga ja võib veidi kergemalt hingata. Ootused on kõrgele seatud.
Meist on vahepeal saanud maja omanikud või õigemini Härrast sai ja mina olen siis niisama ilus kogu selle asja juures. Ehitame vaikset viisi ja tunneme rõõmu igast pisidetailist mis korda saab aetud/tehtud. Vast on lootust kunagi jätta korterielu sinnapaika ja kolida ka majja kuid see on alles tulevik. Praegu keskendume sootuks olulistematele asjadele.. Ühesõnaga igav ei hakka ja lollusi pole aega välja mõelda.

Tundub et praegu sai kõik tark ja mitte tark jutt räägitud. Kui kedagi midagi kindlat huvitab võib mulle alati kirjutada, joonistada või helistada!

Seniks kohtumisteni!