Hüvastijätt

Minu armastus. Nii tühine Sinu jaoks. Sa mängisid minuga. Tegid palju haiget. Sundisid mind nutma ja südamevalus piinlema. Sulle tegi nalja, et mina kannatasin. Sa rääkisid kõigile kui halb tüdruk ma olin... Kuigi kõik nägid, et tegelikult olid Sina see, kes oli halastamatu ja külm. Aga nad ei öelnud kunagi midagi, sest kartsid kaotada Su sõprust. Närust sõprust, mille Sa ostsid neilt. Sa alandasid mind kõige julmemal moel. Valetasid ja naersid mu siiraste tunnete üle. Ma soovisin Sind vihata ülekõige siin maailmas, kuid tunne sügaval minus oli tugevam kui viha. Ma elasin iga päev ootuses, et tuled tagasi, et palud vabandust ja mõistad oma tegusid. Aga Sul oli ükskõik. Oli kõigest möödunud paar päeva meie lahkuminekust kuid juba nägin Sind linna peal teise neiuga käest kinni kõndimas. Sa naersid ja silitasid hellalt Ta juukseid. Minule ei teinud Sa kunagi nii.. Mind haavas tõsiasi, et kõik muu oli alati olulisem kui mina ja mu tunded. Sõbrad, töö, hobid, tuttavad, isegi see närune telekas, mille ette Sa ennast igal õhtul klammerdasid kui minu juures istusime. Lõpuks hakkasin ma vihkama kõike mis on Sinuga seotud, ka ennast. Jah, ülekõige vihkasin ma ennast. Seda tunnet sügaval endas. Ma tahtsin karjuda, tahtsin Su oma mõtetest ja südamest välja kiskuda ja lihtsalt jalge alla trampida, just nagu Sina tegid. Ma ei tea mida Sa mu piinamisest said ? Olid Sa siis õnnelik, kui nägid, et minul on valus ? Ma nutsin alalõpmata Sinu pärast, kuigi Sa polnud väärt ühtegi mu pisarat. Sa polnud midagi väärt. Tühine, nagu Sa olid.. Ainult jutt oli hea. Jaa, seda Sa oskasid, rääkida. Meelitada. Haiget teha ja siis lahkuda. Kui närune, labane. Kohtlesid mind nagu mõnda rämpsu. Kõik mu sees kisendas, valutas, kuni päevani, mil mul oli võimalus Sulle tagasi teha. Sa tulid, pea maas nagu mõnel haavunud kutsikal ja palusid vabandust kõige eest. Ma tahtsin andestada, väga tahtsin, kuid siis lõi mu peas häirekell ja ma mõistsin, et Sa pole sugugi muutunud. Täpselt sama jutt, samad teod, samad žestid, kõik see reetis.. Ma saatsin Su põrgusse. Sa kahvatusid ja vaatasid mulle otsa. Mu jäine pilk lõikas Sulle silmadesse. Mulle tundus hetkeks isegi, et kui silmad oleksid olnud lihast ja luust, oleks nendest verd hakanud voolama ojadena. Sa seisid nagu mõni tolgus ja vaatasid mind ainsagi sõnata. Ma tahtsin Sulle näkku karjuda kui palju Sind vihkan, palju olin Sinu pärast kannatanud aga vaikisin, sest vahel on vaikus võimsam relv kui sõnad. Ja siis ma lahkusin.. Jättes Su sinna, seljataha oma mõtteid koguma.. Ma jätsin sinna Sinuga ka kõik oma ängi ning lahkusin puhta südametunnistusega, et alustada uut elu. Uuelt puhtalt leheküljelt...