Eile, kui ma leidsin ennast taas mõtlemas Sinule, tundus mulle korraks, et olen elanud oma elu nii valesti. Ma olen teinud palju vigu. Olen teinud liiga palju haiget, ise seda märkamata. Olen alati otsinud vigu teistes, kuigi vead on elanud hoopis minus, ma pole neid tahtnud lihtsalt näha. Pole õige kõiges süüdistada teisi, sest just tänu minule on asjad läinud nii nagu nad praegu on.. Ma kardan endale tunnistada kõike seda, mis on juba ammu möödas, kuid mis endiselt mu haavu lahti kisub. Kusagil sügaval hinges tunnen ma ikka veel, et oleksin võinud Sind armastada.. Oleksin võinud teha kõike teisiti. Võib-olla mängis oma rolli ka vanus, ma ei tea, aga igatahes.. Eile, kui ma Su kirjad leidsin ja neid lugema hakkasin, ma isegi ei tea miks, avastasin ma kui palju ma Sulle tegelikult halba tegin kogu selle aja, mil me koos, käsi-käes sammusime mööda ühist teed. Alguses tundus kõik nii õige, nii veatu. Ma hoolisin Sinust nagu sõbrast, kuid siis tekkisid mul tunded ilma, et ma oleksin seda ise tahtnud. Ma armusin nagu mõni teistmeline. Kõndisin ringi, pea pilvi täis. Ma olin pealaest jalataldadeni täidetud unistustega ja plaanidega, meie ühiste plaanidega. Ma otsustasin kõike meie kahe eest, sest teadsin, et just nii kõik lähebki – hästi. Aga kui ma kirja lõpuni lugesin, sain aru, et kõik oli alati läinud vaid halvasti. Ei saa eirata seda, mis on selgelt kirjutatud Sulle saatusesse. Ei saa eirata tõsiasja, et probleemid ei lahene enne, kui Sa pole endas selgusele jõudnud. Ma kartsin ülekõige Sind kaotada, mis osutuski tõeks. Elus esimest korda tundsin ma, kuidas elu mind valusasti lööb kõige selle eest, mida Sulle tegin. Öeldakse ju, et kõik tuleb ringiga tagasi. Minu bumerang tappis mu seesmiselt. Miski polnud enam endine peale toda õhtut.. See oli meie viimane kohtumisõhtu. Ma teadsin juba, et Sa armastad Teda, aga püüdsin ikka leida endas selle jõu, et kõik üles tunnistada. Ma toitusin lootusest, mida Sa mulle oma silmadega pakkusid. Naljakas, ma tõesti uskusin, et valid minu.. Olin selles peaaegu kindel.. Aga siis.. Kõik kadus, ma lendasin nagu lind vastu maad surnuks.. Elu tõi mind tagasi reaalsusesse. Alles siis mõistsin, et mind ei ole Sulle enam vaja. Milleks ? Ma olin liiga kaua oodanud, olin liiga palju juba oma enda kätega lõhkunud.. Su silmad tahtsid andestada, kuid süda keelas, ma teadsin seda.. Ja ma püüdsin Sind mõista.. Iga Sinu öeldud sõna kõlas veel kaua kajana minu mõtetes, kõrvus.. Ma kuulsin igat Sinu hingetõmmet kui öösel ärkasin.. Mulle tundus, et Sa oled endiselt minuga, kui mitte päriselt, siis mõtetes kindlasti.. Ma nii tahtsin sellesse uskuda.. Iga pisar, mille ma üksinduses nutsin, meenutas ainult Sind.. Ükskord lõikasin ma Su välja fotolt, mille kunagi tuttavalt sain.. Ma hoidsin seda rahakotis.. Sa olid alati minu kõrval.. Mu mõistus küll keeldus Sind armastamast, kuid süda ei allunud.. Iga kehaosa elas ootuses, et kunagi me kohtume taas.. Nutsin ennast tihti magama, et mitte mõelda.. Või kuulasin tundide kaupa Hannahi ballaade ja lugesin Su kirju, ikka ja uuesti. Kirjades lubasid Sa alati olemas olla.. Lubasid mind mitte unustada.. Nii palju lubadusi elas minus.. Oleksin võinud kirjutada terve raamatu sellest, milliseks ma Sinuga olles muutusin, kui õnnelikuks tegi mind iga algav päev. Kui väga ma hoolisin Sinust ja kõigest sellest, mis Sind puudutas.. Oleksin võinud anda elu, et kõike muuta ja otsast peale alata.. Nüüdseks elab minu hinges vaid mälestus Sinust ja meie koosveedetud hetkedest. Vahel, kui olen kurb, leian ma sahtlipõhjast Su kirjad ja loen neid salaja.. Kõik kordub taas.. Kogu valu.. Mu süda täitub taas lootusega, et ükskord me kohtume taas.. Mitte mu unenägudes, vaid reaalsuses.. Ja Sa hoiad mind taas hellalt kätevahel...

Ma leidsin paar päeva tagasi ühe lühijutukese, mis mulle väga hinge läks. Just oma sisu poolest, väga kenasti kirjutatud!

Mida teha siis, kui on läinud inimene, hüljates temale kuuluva armastuse ? Kas järgi joosta ning öelda: "Vabanda, aga Sa jätsid midagi maha, midagi, mis kuulub Sulle!" ?
Põlastavalt vaataks too lahkuja siis tagasi ning ütleks: "Jäta see endale. Mul pole seda enam vaja. Ta on liiga raske, liiga soe. Ajab mu higistama. Muudab mu olemise ebameeldivaks ja paneb mind mõtlema igasugustele ilusatele asjadele, mida ma tegelikult nii väga vihkan!".
Või peaks hoopis selle õnnetu armastuse nagu mõne kodutu kutsika haletsusest endale jätma ? Peitma ta näiteks kusagile kaugemale hingesoppi ning laskma välja ainult siis, kui ta hakkab eriti tormiliselt mu hinge närima ja kriipima ? Aga see tema väljalaskmine tekitaks nii palju tüli. Hinges vangistuses olles muutuks ta päris metslaseks. Kõike lihtsam oleks ta ära kaotada, likvideerida, hävitada, olematuks teha, pihuks ja põrmuks purustada, unustada. Pole armastust, pole probleeme. Aga raske on.. Kappi ta ei mahuks. Vait ta ka ei suudaks olla. Teda poleks näha ja teda ei saaks katsuda, kuid ta oleks alati olemas, mõttetes. Armastus on meie sees, hinges, südames, mõtetes, mälestustes.. Ei saa ju ometi tappa kõike ilusat endas või siiski, ehk ongi see väljapääs ?
Ehk peaks teda lihtsalt ignoreerima ? Iga kord, kui ta võtaks mu südamest kinni ning tiriks, et jälle endale kogu tähelepanu haarata, iga kord, kui ta sikutaks ja hinge haavu näriks, tuleks lihtsalt pilk kõrvale pöörata ning hambad ristis kannatada. Korrata alati iseendale, et TEDA EI OLE OLEMAS ! Kuigi jah, see pidev ignoreerimine tähendaks hoopis seda, et ta on siiski olemas ja elutseb mu hinges isegi, kui ma seda ei soovi. Ta oleks ikka ja alati olemas. Kui mitte hinges ja südames, siis mõtetes kindlasti.
Mõni asi lihtsalt oli, on ja jääb. Isegi siis, kui pole enam kellegi ega millegi jaoks olla. See on nagu mõndade inimestega. Nad on olemas, täidavad ruumi. Nad hingavad, söövad, teevad tööd, magavad, näevad und aga keegi ei märka, kui neid enam pole, sest pole enam kedagi, kes neid vajaks.
Kummaline kokkusattumus, et me kokku saime - mina ja armastus. Nii ühesugused. Üksteisele koormaks. Temale ja teistele märkamatud..

Selle jutukese lugejatele teadmiseks - minu armastusega on kõik korras. Ma olen armastatud ja oskan ise armastada !