Lahkuminemisest ja uue elukaaslase leidmisest

Ma olen päris pikka aega olnud kahe tule vahel - kas kirjutada see postitus või mitte. Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin järeldusele et vist ikka tuleb kirjutada, saagu mis saab! Seega.. Hakkame pihta!

Oma esimese elukaaslasega kohtusin ma internetis, õigemini ülimalt populaarsel neti saidil Rate.ee. Oli see vast aeg! Eks rumal ja noor nagu ma olin, unistasin ikka sellest printsist valgel hobusel kes päästab mu viletsast külaelust ja viib oma häärberisse elu nautima. Ta tuligi - viisakas, kena, sõbralik, hea huumorisoonega.. Armusime teine teisesse ülepeakaela. Pikad netivestlused, sms'id, magamata ööd.. Elu kui lill! Naiivses maailmas elades ei suuda sa tajuda tõelisi ohte, mõelda võib olla veidi ajast ette, kujutada seda reaalset maailma mis sind ootab kui astud mugavustsoonist välja. Olin elanud terve oma elu maal. Unistasin alati suurelt linnaelust ja mehest kellega kord elu hakkan jagama. Paraku said mu unistused otsa kui tekkis reaalne olukord, reaalne pereelu ja igapäevarutiin.. Õppisin toona kutsekoolis ning elasin õhtuti tasast pereelu - omades ainult ühte sõbrannat kellega igapäeva asju ja muresid jagada. Alguses oli kõik väga ilus - lilled, pisikesed üllatused koolikotti poetatud.. Õhtuti pugesin tema kaissu ja kõik tundus justkui muinasjutus. Me ei riielnud ja mulle tundus et see suhe on justkui mingi raamatust võetud lugu kus kõik elavad kaua ning õnnelikult. Lõbu sai läbi aga siis kui avastasin et olen rase.. Eks tundus hirmutav - ise alles koolilaps, nüüd veel beebi ka. Mulle tundus alati et olen ise alles laps ja ei suuda enda eestki hoolitseda, nüüd aga hakka hoolitsema ka pisikese beebi eest. Muidugi mul oli valik kas jätta ta alles või oodata mõnda sobivamat aega.. Milline on see sobiv aeg? Kartsin et kui teen nüüd abordi, siis ehk ei saagi enam tulevikus lapsi. Mulle oli ikka räägitud igasuguseid õudusjutte kuidas keegi oli viljatuks jäänud tänu arstide lohakusele.. Otsustasin et jätan beebi alles. Rasedus möödus ladusalt. Sünnitus oli esmasünnitaja kohta raske ja veidi hirmutav aga saime hakkama ja beebi oligi käes. Eks olin südames paras õnnejunn ja pole pidanud kordagi kahetsema et mul on NoorHärra!
Mida aastad edasi, seda hullemaks kogu meie paarisuhe muutud. Tekkisid pisikesed ütlemised, solvumised. Ma arvan et me lihtsalt võõrdusime mingi aeg teine teisest. Mulle tekitas tuska beebiga kodus istumine ja tema leidis lohutust ja tuge oma tööst. Vahel harva saime koos välja aga siis tundus ka mulle et meil pole justkui millestki rääkida, pole enam ühiseid huve.. Ja kui pole huve, siis tuleb neid endale leida.. Ma ei ütle, et oleksin kunagi oma elukaaslast petnud.. Või noh, kes mida petmiseks peab.. Kui kokkusaamine ja lihtsalt jutuajamine on petmine siis võib mind tõesti tembeldada patuoinaks.. Ma otsisin lohutust ükskõik kellest kes vähegi mulle lohutust ja tuge pakkus. Nüüd tagant järgi mõeldes polnud see ehk kõige targem tegu sest osad kasutasid mu nõrkusehetke lihtsalt ära ja teistel oli sõna otseses mõttes poogen.. Kodus olid tülid aga nüüd eriti kerged tulema. Pole ka ime eksole. Stressi kui palju..

Ma kannatasin aastaid, lootes et ehk läheb paremaks. Otsisin abi psühholoogi juurest. Midagi justkui ei aidanud. Mu sisse tekkis selline murepallike et oleks tahtnud kõvasti kõvasti karjuda aga röökimiseks ei olnud enam jõudu ega tahet. Ma vist närtsisin seesmiselt päris ära, kaotasin kogu selles melus enda ja enda heaolu. Ma lubasin ennast solvata, lubasin käituda halvasti, öelda halvasti. Tundus ju õige sest mina olin halb - otsisin lohutust mujalt, ei olnud hea naine ja ema. Mulle tundus ühtäkki et ma ei kuulugi mitte kusagile. Ja kui sa kuhugile ei kuulu siis ongi raske..

Mida edasi, seda hullemaks ainult läks.. Ma arvan siiralt et ka temal oli mind raske mõista, sest ma ei mõistnud ennastki. Ei saanud aru miks ma ühte või teist asja teen, miks mõtlen mõtteid mida ei tohiks üldse mõelda. Päästis ainult beebi - Tema pärast tahtsin ma päästa pereelu ja olla koos. Tahtsin et mu poeg kasvaks täisväärtuslikus peres, sest ma ise kasvasin isa, vanaema ja tädi/onuga. Lastele tahaks ikka paremat kui endal oli/on..

Lõpptulemusena ei tulnud sellest suhtest mitte midagi head. Terve hunnik stressi, pisaraid, negatiivseid mõtteid, endasse sulgumist ja närvikulu. Küll mu elukaaslasel võis olla toona raske. Ma kohe südamest kahetsen et tõin tema ellu nii palju muret ja vaeva. Võib olla kui ma poleks nii puntras endaga olnud, oleks leidunud ka lahendus... Ma olin enda jaoks juba ammu mõelnud minna lahku aga laps hoidis mind tagasi, kuni ma enam ei suutnud.. 2013 aasta suve lõpus läksime lahku!


Uue elukaaslasega tutvusin ma õe kaudu. Ta oli üks suvi meie juures mul NoorHärrat hoidmas ja linnaelu nautimas ning me pisime koos Paidesse Arvamusfestivalile minema. Sinna tulid ka tema sõbrad ning nii ma oma praeguse elukaaslasega kohtusingi.

Kõik oma valikud olen ma teinud ise ja endale teadlikult! Mitte keegi ei ole mind survestanud või mõjutanud. Täiskasvanu inimesena kannan kogu vastutust tehtu eest mina!

Kogu loo õppetund seisnes muidugi selles mis pärast tuli.. Siis nägin ma inimeste tõelist olemust ja suhtumist minusse.. Näen kuni tänaseni ja olen kõigile ütlemata tänulik - tänulik neile kes lootsid, et ma perseli kukun ja ülesse ei suuda tõusta ning neile kes minusse südamest uskusid ja aitasid. Ma ei taha mitte kedagi solvata ega halvustada. Ei taha taga rääkida, ei taha et jääks muidagi mõru järelmaitse kogu tekkinud loole.. Elu lihtsalt on sedasi et me ei sobi kõigiga ja meie ei sobi kõigile. Ja keegi ei ole milleski süüdi, pigem vastupidi - võtame asju nii nagu need on, et juu me ei sobinud ja koos olla ei olnud meie saatus kui selline..

Loodan südamest, et ma kedagi ei pahandanud - ausalt, see ei olnud üldse minu mõtteis. Lihtsalt kirjutasin nägemuse loost oma silmade läbi..

Olge hoitud!

Mõeldes ilusaid mõtteid..

Ma pole siiani aru saanud - miks üks inimene on määratud meile terveks eluks kui teised vaid viivuks!? Küllap neil on oma aeg ja ülesanne täita ning kui see saab tehtud on aeg sammuda edasi.. Ma olen tänulik absoluutselt igale inimesele kes mu eluteele on sattunud ja iga õppetunni eest mida see on endaga kaasa toonud. Eks muidugi on olnud ka valusaid ja pettumusi täis hetki, kuid olen enam kui kindel et just kõik see ongi minust teinud minu...

Ma usun või õigemini tahan uskuda et igas inimeses on olemas see hea pool. Mis sellest et alati ei paista see võib olla välja, kuid see on kindlasti olemas! Kui me püüaksime kasvõi pisut olla hoolivamad, mõelda rohkem positiivsemaid mõtteid, aidata hädasolijaid - on maailm vaieldamatult parem koht kus elada!

Kõige puhtamad hinged on muidugi lapsed! Nad on alates sünnist siirad, rõõmsad, muretud ja kui ma neid vaatan, tahan isegi muutuda paremaks inimeseks. Ei, mitte nende või maailmas elavate inimeste heaks vaid enne kõike selleks et ükskord keegi saaks uhkusega öelda et vaata teda! Ma ei püüdlegi ideaalsuse poole, kindlasti mitte, sedst seda ei olegi olemas aga.. Tahan elada õigesti! Et ei peaks midagi kunagi kahetsema!

Minu arvates peaks inimene elus üldse järgima kahte rusikareeglit: esimene on see et teistest ei tohi taga rääkida ning nende tegusid hukka mõista ning seda sellel lihtsal põhjusel et me ei mõtle tihti asjadest veidi ette.. Noh, et millised tagajärjed on meie tehtud tegudel ja öeldud sõnadel. Meie sees peaks alati elama see "keegi" kes julgeks öelda stopp, sa teed asju valesti või nii ei tohi.. Me ei tohiks hukka mõista teiste tegusid kuna meil kõigil on oma kindel saatus ja elutee ning oma kindlad õppetunnid mida peame elades kogema ning õppima. Ja kui midagi tundubki vale, siis meil on alati valiku võimalus käitumiseks, ütlemiseks, mõtlemiseks-peaasi et need oleks õiged valikud!
Teine rusikareegel on see et elada tuleb nii et keegi ei saaks haiget. Muidugi, see tundub vältimatu aga me saame kontrollida ennast ning teadagi algabki parem maailm just seestpoolt. Ega asjata öelda "mida külvad, seda ka lõikad".. Inimesed võiksid ükskord jätta selle viha, solvumised ja mõelda kuidas nemad ja teised saaksid elada nii et kõigil oleks hea!

Teisi kritiseerida, maha teha, taga rääkida, solvata - on kõige lihtsam, seda oskab igaüks.. Aga et andestada, olla mõistev - see nõuab palju pingutusi. Ärgem siis unustagem pingutada, iga päev!


:)

Hirmus häbi küll aga alustame...

Ma arvan et kui kunagi peaks keegi jagama hakkama "Kõige hullem blogija" auhinda, siis oleksin mina ilmselt esireas, päris ausalt kohe!

Kätte on jõudnud uus, 2018 aasta ja minu viimasest blogimisest on möödas rohkem kui AASTA! Lugesite ikka jah? AASTA!! Aeg on olnud armutu ja mina lihtsalt laisk!

See aasta ma enam asju unarusse ei jäta ja luban(annan ametliku vande) et käin ja jagan Teiega asju tihedamini..

Tagasi eelmisesse aastasse vaadates..

- Noorhärra läks 2.klassi ja see tõi omajagu muret ning rõõmu juurde. Neile saabus uus klassijuhataja, seega oli olukord uus ja huvitav nii lastele kui ka vanematele. Õnneks on asjad möödunud ladusalt, kuidas teisiti saakski!

- Me kolisime majja! Selle üle on mul kõige suurem rõõm sest ma olen väga väga väga pikka aega unistanud oma majast, oma aiast kus lapsed saavad ringi joosta ning ma ei pea kartma et nad jooksevad autoteele või kaovad kusagile.

- Me võtsime endale lisaks kassile ka suure malamuudi/hundi tõugu koera. Väike metssiga nagu ma teda kutsun on pöörase iseloomuga, aga armas ja kohati ka selline nunnukas. Ta pole siiani aru saanud, et pole enam sülekoer(kaaludes üle 30kg).

- Mu PisiHärra sai juba 2 aastaseks! Oeh, alles ta justkui sündis ja juba hakkab varsti samme lasteaia poole seadma ning kaugel see koolgi enam jääb...

- Ja siis minust.. Ma leidsin ennast tikkimise valdkonnast. Hetkel on seis nii kaugel, et proovin erinevaid varjante ja loodan, et saabub kord päev mil mu pingutused tasuvad ennast kuhjaga ära.. Kahjuks ei saa ma paljut öelda, sest kardan asju ära sõnuda.. Aga loodan ainult parimat!

Kuidas Teie 2017 aasta möödus? Jäite rahule või sooviksite midagi muuta?