Mis on õnn?

Me kõik tahame õnne kogeda, kuid kui paljud meist tegelikult teavad, mis see õnn siis ikkagi on? Kas see on nauding mingist kindlast emotsioonist, kogemusest, viibimine koos mõne kindla inimesega?

Ma arvan, et tänapäeva inimestel on õnne taga ajades nii kiire, et tegelikult nad ei näe asju nendes õiges tähenduses. Õnn on ju tegelikult igaühes meis. Pisiasjades, mis muudavad meie elu igapäevaselt. Kuid miskipärast on ikka nii, et iga kord kui me tunneme õnne, kaob see kusagile. On tunne, nagu püüaksid kätte saada midagi võimatut. Inimesed kulutavad õnne otsimisele tohutult aega ja energiat, kuid jäävad siis nördimusega pettunult ringi vaatama.

Õnn tuleb seestpoolt - kui inimene on õnnelik, siis see ei jää märkamatuks ka teistele. See on nakkav. Vaadake kasvõi väikseid beebisid. Kui siiralt õnnelikud nad on hommikuti oma voodites lalisedes. Või kui õnnelikuks teeb meid kimp lilli. Või kui õnnelikud me oleme siis kui päike paistab, kui saame pärast vihma paljajalu läbi rohu joosta. Kui saame kellegile öelda lihtsalt: "Ma armastan Sind!". Kui meil on keegi, kelle pärast hommikul ärgata ja õhtul magama minna. Õnn sarnaneb mingil määral pingevaba olekuga - ühe pisikese naeratusega, mida saame kinkida, ilma, et vastu midagi tahaksime.

Maailm võiks olla palju murevabam koht, kui me vaid suudaksime näha neid pisidetaile enda ümber. Juba see on suur õnn, kui saame rääkida, kõndida, liigutada, süüa, armastada. Rohkemat ju polegi vaja. Tegelikult on meil kõik olemas, aga inimene on juba kord sedasi loodud, et mida rohkem, seda uhkem.. Isegi, kui me reaalselt neid asju ei vajagi, ja sageli on ülemäära palju meie jaoks isegi koormav.

Uus, 2015 aasta!

Ma pole siia blogisse juba pikka aega midagi kirjutanud. Tegelikult unustasin sootuks oma blogi olemasolu. Siin ma nüüd olen, istun, ja mõtlen mida ja kuidas kirjutada. Naljakas, aga pähe ei tule ühtegi head mõtet, pigem looklevad need kord siia, kord sinna.

Läinud aastad on olnud tohutult muutusterohked ja seda nii heas kui ka veidi kurvemas mõttes. On olnud rõõmu, valu, naeru ja nuttu. Kuid ülekaalus on siiski rahulolu tehtud valikute osas.

Ma arvan, et iga inimene peaks minema oma valitud teed pidi, vaatamata tagasi ja kahetsemata ühtegi tehtud otsust, sest olgem ausad - elu on üks!

Seega mu kallid blogi "piilujad" - soovin Teile uude, 2015 aastasse julgust minna mööda valitud teed! Ärge kunagi kahetsege tehtud otsusi, valikuid.

:)