Mis on armastus?

Mis on armastus ja kuidas see väljendub?

Inimesed räägivad palju sellest imelisest tundest, mida nimetatakse armastuseks. Sellest kirjutatakse raamatuid, laule, luuletusi. Minu jaoks seostub armastus millegi imelisega, mida on raske seletada. Seda ei eksisteeri nagu näiteks eksisteerime meie, inimesed. See on hingehaarav tunne, mida ühtäkki endis tajume. Tunne, mis haarab mõistuse, südame, keha ja vaimu. Ta tuleb just siis, kui teda kõige vähem ootad - salaja, poeb hinge ja klammerdub sinna, justkui kotkas oma saaki. Armastusel puudub värv, kuigi inimesed seostavad teda tihti punasega. Kord ammu kuulsin telekast rääkimas ühte vanamemme, kellelt küsiti, et mis värvi on Tema arvates armastus? Ta vastas pikalt mõtlemata - vikerkaare värvides. Õige, nii see tegelikult ongi. Tunnetes on ikka erinevaid pooli - tume ja hele.

Armastus on helde, ta pole kunagi ükskõikne ja ahne. Inimene, kes armastab soovib jagada teistega oma õnne. Tavaliselt leiab see tunne meid kevadeti. Kui loodus puhkeb taas õide - aastast aastasse. Inimesed muutuvad ühtäkki loomult pehmemateks, rõõmsamateks, vastutulelikumaks.

Õnn võib tabada meist igaüht - oleme me noored või vanad, terved või haiged. Õnnelikud on need inimesed, kellel on keegi, keda armastada ja olla armastatud. Me eksisteerime vaid senikaua, kuni meil on kelle nimel elada, pingutada ja olla. Kui lõppeb armastus, lõppevad ka värvid elus. Lõppeb naer, ja maailm täitub viha ning masendusega. Sellepärast hooligem rohkem ja näidakem kui palju meil pakkuda tegelikult on - tundeid endas hoida ei tasu, sest armastus on armastus..

Tol päeval...

... sadas laia, valget lund, mis kattis peagi terve linna. See oli täiuslik hetk, milles viibisime vaid mina ja Tema. Inimesed meie ümber olid tühised, ainus, mis luges oli see võimas tunne, mille tõttu oleksin äärepealt oma elu andnud...

See juhtus palju aastaid tagasi. Sellest on tegelikult siiani veidi valus rääkida, kuid jagatud mure pidi olema pool muret. Me kohtusime täiesti juhuslikult - raamatukogu ees. Ta oli sümpaatne, tumedate juuste ja laia, särava naeratusega noormees. Mina aga üksik hunt, kes otsis oma kaaslast. Kui me pilgud kohtusid, tabas mind justkui välk. Tundsin, kuidas hingata oli raske, kuidas mu süda kiiremini lööma hakkas ja sõnad lausa iseenesest kurku kinni jäid. Ta oli niivõrd eriline, niivõrd armas. Peaaegu täiuslik. Jah, nii ma arvasin. Peale toda ühte korda ei näinud ma Teda enam aastaid, kuni ükskord sõbrannaga kohvikus istudes kohtusid me pilgud taas. See tunne, mis mind siis haaras oli kirjeldamatu - justkui oleksin taas armunud. Korraga tundus maailm täis värve ja uusi ootusi, linnud olid äkitselt laulma puhkenud, puud rohelisemaks muutunud ja maailm täitus naeratustega. Ma nägin vaid Teda, terves oma maailmas. Ta tähendas minu jaoks rohkemat kui oskasin arvata.

Paari kuu pärast sai meist paar. Endalegi üllatusena, avastasin, et Ta on võitnud erilise koha mu mõtetes, hinges ja südames. Me olime palju koos, tundsime naudingut igast hetkest, mil käsi-käes kõndisime, mil saime poole ööni teine teise kaisus lesida ja mõtteid vahetada. Ma armastasin Temas kõike ja Ta vastas samaga. Mulle tundus, et meie õnne ei suuda purustada miski.. Kuni juhtus see..

Sügisõhtu. Ta helistas ja kutsus mind välja. Jooksin kiiruga parki, kus pidime kohtuma. Juba Ta ootaski mind, tõmmates kiiruga sigaretti. Andsin Talle põsemusi, kuid vastutasuks sain vaid külma, äärmiselt jäise pilgu.
"Ma tahan lahku minna!" ütles Ta mulle ja kustutas oma sigareti. Mind tabas alguses hirm, siis šokk ja lõpuks pisarad. Miks küll, küsisin ma endalt? Kas tõesti unustas Ta kõik meie koosveedetud hetked? Kuidas ma nüüd äkki Talle enam mitte midagi ei tähenda, kui enne olin terve Ta maailm? Pisarad voolasid ja voolasid, neid oli võimatu peatada. Lihtsalt mõttetu üritus. Püüdsin võtta Ta käest, kuid Ta tõmbas selle tagasi ja põrnitses maad.
"Olgu, mine", oli ainus, mida suutsin öelda. Võib olla tundus see tobe, aga ma tõesti tahtsin Talle vaid parimat ja kui elu ilma minuta tundus paremana, siis olgu pealegi. Ma lepin kõigega, kui vaid Tema õnnelikuks saab.

Ma kõndisin koju. Väljas oli juba hilja. Vaatasin korraks tagasi, lootes, et Ta siiski oma meelt muudab ja mulle järgneb, kuid seljatagune jäigi samavõrd tühjaks. Mu hing oli purunenud tuhandeks killuks, süda ei löönud enam ühtegi tukset. Ma olin nagu kõndiv surnu, kellel oli täiesti ükskõik - kas keegi veel hoolib või mitte. Tema tähendas mulle kõike, Ta oli mu maailm, mu lootused, mu unelm, kuid korraga purunes kõik, kaasaarvatud mina.

Sellest on palju möödas, ma olen saanud kõigest üle, kuid armastusest mitte!