Kustumatu armastus

Täiesti tavaline õhtu. Tüdruk istus kiigel ja mõlgutas omi mõtteid. Korraga meenus talle poiss, jah, seesama poiss, keda ta oli nii kaua näha igatsenud ja kes nüüd tüdruku mõtteis aina uitas. Tüdruk pistis käe taskusse ja võttis välja telefoni. Kaua kahtles ta, kas helistada poisile või mitte. Võib-olla on poisil tegemist ja Ta ei tahagi tüdrukuga kokku saada? Siiski otsustas neiu riskida ja kirjutas sms'i: „Kohtume täna kell 21.00 meie vanas kohas, tahan Sind väga näha“. Teele saadetud. Äkitselt tundis tüdruk, et oli teinud vea, kuid sõnumit ei saa tagasi võtta, täpselt nagu ei saa tagasi võtta lendu lastud sõnu. Nii ta istuski ja ootas. Tund, kaks, isegi kolm, kuid vastust ei mingisugust. Lõpuks hakkas tüdruk vaikselt nende salakohta minema, et oodata.. Lihtsalt oodata poissi. Vahepeal oli päike juba loojuma hakanud. Punakas-oranžid kiired paitasid õrnalt tüdruku juukseid. Meeletu kurbus.. Ta tahtis nii väga, et poiss tuleks, et nad saaksid rääkida, et tüdruk saaks öelda kõik, mis hingel. Ja poiss tuligi.. Tüdruku süda hakkas värisema ning silmis ärkas mingi enneolematu helk. Nad polnud nii kaua näinud teine-teist. Tüdruk naeratas ja istus vana poe trepile, kohta, kus nad olid palju kordi istunud ja rääkinud. Jaganud oma salasoove, naernud ja teine-teist embuses hoidnud. Kõik meenus taas - need hindamatult olulised hetked, õhtud ja ööd, kõik koosveedetud ajad. Tüdruku hinges elas endiselt see kireleek, mille poiss kord süütas, kuid mida neiu ei suutnud aja jooksul kustutada. Poiss istus tüdruku kõrvale trepile ning kumbki vajus oma mõtetesse. Äkitselt võttis poiss tüdrukul käest ja vaatas nendesse helesinistesse, lapsikust täis silmadesse. Poiss hoolis ülekõige sellest neiust, kuid kartis endale tunnistada tundeid, nii siiraid ja puhtaid. Ka poiss ei suutnud kuidagi unustada tüdrukut, Temaga koosveedetud hetki ja meelaid suudlusi. See kõik meenus taas, kui poiss tüdrukut puudutas. Sama pehmed käed, sama siiras pilk, sama sametised huuled ja sama armas hääl. Kõik oli sama, vaid aeg oli teine.. Endiselt hoidis poiss tüdruku kätt, justkui oleks see viimane kord.. Tüdruku hinges tekkis mingi imelik tunne, justkui liblikad oleks kõhus ringi hakanud lendama. Nii väga armastas tüdruk poissi, ja poiss vastas samaga, mitte küll avalikult, kuid südames.. Päike oli juba loojunud, ilmgi kiskus külmemaks. Poiss võttis seljast oma jaki ja pani selle tüdruku õlgadele. Tüdruk vastas naeratusega ning surus oma pilgu maha. Nii palju oleks öelda, nii palju küsida ja seletada, kuid see hetk, see oli niivõrd täiuslik, et võinuks kesta igavesti, nii tüdruk soovis. Korraga suudles poiss tüdrukut. See oli ideaalne suudlus – pehme ja hell, täis armastust ja tundeid.. Täis kõike kõige ilusamat.
„Ma armastan Sind“ ütles poiss ja paitas õrnalt neiu pead.
„Ja mina armastan Sind, igavesti“
Peale selliseid sõnu oli kõik selge.. Nende õnn oli vaid nende endi kätes...