Lahkuminemisest ja uue elukaaslase leidmisest

Ma olen päris pikka aega olnud kahe tule vahel - kas kirjutada see postitus või mitte. Kaalusin plusse ja miinuseid ning jõudsin järeldusele et vist ikka tuleb kirjutada, saagu mis saab! Seega.. Hakkame pihta!

Oma esimese elukaaslasega kohtusin ma internetis, õigemini ülimalt populaarsel neti saidil Rate.ee. Oli see vast aeg! Eks rumal ja noor nagu ma olin, unistasin ikka sellest printsist valgel hobusel kes päästab mu viletsast külaelust ja viib oma häärberisse elu nautima. Ta tuligi - viisakas, kena, sõbralik, hea huumorisoonega.. Armusime teine teisesse ülepeakaela. Pikad netivestlused, sms'id, magamata ööd.. Elu kui lill! Naiivses maailmas elades ei suuda sa tajuda tõelisi ohte, mõelda võib olla veidi ajast ette, kujutada seda reaalset maailma mis sind ootab kui astud mugavustsoonist välja. Olin elanud terve oma elu maal. Unistasin alati suurelt linnaelust ja mehest kellega kord elu hakkan jagama. Paraku said mu unistused otsa kui tekkis reaalne olukord, reaalne pereelu ja igapäevarutiin.. Õppisin toona kutsekoolis ning elasin õhtuti tasast pereelu - omades ainult ühte sõbrannat kellega igapäeva asju ja muresid jagada. Alguses oli kõik väga ilus - lilled, pisikesed üllatused koolikotti poetatud.. Õhtuti pugesin tema kaissu ja kõik tundus justkui muinasjutus. Me ei riielnud ja mulle tundus et see suhe on justkui mingi raamatust võetud lugu kus kõik elavad kaua ning õnnelikult. Lõbu sai läbi aga siis kui avastasin et olen rase.. Eks tundus hirmutav - ise alles koolilaps, nüüd veel beebi ka. Mulle tundus alati et olen ise alles laps ja ei suuda enda eestki hoolitseda, nüüd aga hakka hoolitsema ka pisikese beebi eest. Muidugi mul oli valik kas jätta ta alles või oodata mõnda sobivamat aega.. Milline on see sobiv aeg? Kartsin et kui teen nüüd abordi, siis ehk ei saagi enam tulevikus lapsi. Mulle oli ikka räägitud igasuguseid õudusjutte kuidas keegi oli viljatuks jäänud tänu arstide lohakusele.. Otsustasin et jätan beebi alles. Rasedus möödus ladusalt. Sünnitus oli esmasünnitaja kohta raske ja veidi hirmutav aga saime hakkama ja beebi oligi käes. Eks olin südames paras õnnejunn ja pole pidanud kordagi kahetsema et mul on NoorHärra!
Mida aastad edasi, seda hullemaks kogu meie paarisuhe muutud. Tekkisid pisikesed ütlemised, solvumised. Ma arvan et me lihtsalt võõrdusime mingi aeg teine teisest. Mulle tekitas tuska beebiga kodus istumine ja tema leidis lohutust ja tuge oma tööst. Vahel harva saime koos välja aga siis tundus ka mulle et meil pole justkui millestki rääkida, pole enam ühiseid huve.. Ja kui pole huve, siis tuleb neid endale leida.. Ma ei ütle, et oleksin kunagi oma elukaaslast petnud.. Või noh, kes mida petmiseks peab.. Kui kokkusaamine ja lihtsalt jutuajamine on petmine siis võib mind tõesti tembeldada patuoinaks.. Ma otsisin lohutust ükskõik kellest kes vähegi mulle lohutust ja tuge pakkus. Nüüd tagant järgi mõeldes polnud see ehk kõige targem tegu sest osad kasutasid mu nõrkusehetke lihtsalt ära ja teistel oli sõna otseses mõttes poogen.. Kodus olid tülid aga nüüd eriti kerged tulema. Pole ka ime eksole. Stressi kui palju..

Ma kannatasin aastaid, lootes et ehk läheb paremaks. Otsisin abi psühholoogi juurest. Midagi justkui ei aidanud. Mu sisse tekkis selline murepallike et oleks tahtnud kõvasti kõvasti karjuda aga röökimiseks ei olnud enam jõudu ega tahet. Ma vist närtsisin seesmiselt päris ära, kaotasin kogu selles melus enda ja enda heaolu. Ma lubasin ennast solvata, lubasin käituda halvasti, öelda halvasti. Tundus ju õige sest mina olin halb - otsisin lohutust mujalt, ei olnud hea naine ja ema. Mulle tundus ühtäkki et ma ei kuulugi mitte kusagile. Ja kui sa kuhugile ei kuulu siis ongi raske..

Mida edasi, seda hullemaks ainult läks.. Ma arvan siiralt et ka temal oli mind raske mõista, sest ma ei mõistnud ennastki. Ei saanud aru miks ma ühte või teist asja teen, miks mõtlen mõtteid mida ei tohiks üldse mõelda. Päästis ainult beebi - Tema pärast tahtsin ma päästa pereelu ja olla koos. Tahtsin et mu poeg kasvaks täisväärtuslikus peres, sest ma ise kasvasin isa, vanaema ja tädi/onuga. Lastele tahaks ikka paremat kui endal oli/on..

Lõpptulemusena ei tulnud sellest suhtest mitte midagi head. Terve hunnik stressi, pisaraid, negatiivseid mõtteid, endasse sulgumist ja närvikulu. Küll mu elukaaslasel võis olla toona raske. Ma kohe südamest kahetsen et tõin tema ellu nii palju muret ja vaeva. Võib olla kui ma poleks nii puntras endaga olnud, oleks leidunud ka lahendus... Ma olin enda jaoks juba ammu mõelnud minna lahku aga laps hoidis mind tagasi, kuni ma enam ei suutnud.. 2013 aasta suve lõpus läksime lahku!


Uue elukaaslasega tutvusin ma õe kaudu. Ta oli üks suvi meie juures mul NoorHärrat hoidmas ja linnaelu nautimas ning me pisime koos Paidesse Arvamusfestivalile minema. Sinna tulid ka tema sõbrad ning nii ma oma praeguse elukaaslasega kohtusingi.

Kõik oma valikud olen ma teinud ise ja endale teadlikult! Mitte keegi ei ole mind survestanud või mõjutanud. Täiskasvanu inimesena kannan kogu vastutust tehtu eest mina!

Kogu loo õppetund seisnes muidugi selles mis pärast tuli.. Siis nägin ma inimeste tõelist olemust ja suhtumist minusse.. Näen kuni tänaseni ja olen kõigile ütlemata tänulik - tänulik neile kes lootsid, et ma perseli kukun ja ülesse ei suuda tõusta ning neile kes minusse südamest uskusid ja aitasid. Ma ei taha mitte kedagi solvata ega halvustada. Ei taha taga rääkida, ei taha et jääks muidagi mõru järelmaitse kogu tekkinud loole.. Elu lihtsalt on sedasi et me ei sobi kõigiga ja meie ei sobi kõigile. Ja keegi ei ole milleski süüdi, pigem vastupidi - võtame asju nii nagu need on, et juu me ei sobinud ja koos olla ei olnud meie saatus kui selline..

Loodan südamest, et ma kedagi ei pahandanud - ausalt, see ei olnud üldse minu mõtteis. Lihtsalt kirjutasin nägemuse loost oma silmade läbi..

Olge hoitud!