Kujutage ette, et te olete lind ja teie jala küljes ripub raske kivi. Tahaks lennata, õhku tõusta, aga ei saa, sest iga kord kui te sirutate tiivad ja püüate vabaneda oma murekoormast, kisub see teid ikka ja jälle alla tagasi.
Sama on näiteks andestamisega. Inimesed teevad teile elu jooksul tuhandeid kordi haiget ja teie sisse jääb tohutu suur jälg. Alguses püüate te seda jälge eirata, peita aga te teate, et see on teis alati olemas. See teeb haiget, pigistab hinge, täidab teid mustusega, pingega. Aga te ei andesta. Kannatate, aasta, kaks, kolm ja siis murdute. Sest koorem on raske kanda ega kao iseenesest. Miks te lihtsalt andeks ei anna? Kuidas, niisama lihtsalt, ei!?
Ma soovitan kõigil inimestel kes kannavad endas vähegi viha - anda andeks sellele inimesele kes teile haiget tegi. Kohe päriselt, südamest ja saage vabaks. Lõhkuge oma ahelad ja tõuske kõrgele taeva alla, et sirutada tiibu, tunda tuule paitavat õhku, tunda vabadust. Sest andestamine on suurim kink mida te saate endale ja teistele teha. See ei maksa mitte midagi, kuid sellel on tohutu väärtus! Te muudate oma elu palju lihtsamaks, palju rõõmsamaks, palju päikselisemaks ja armastusväärsemaks! Te kingite endale valiku olla õnnelik ja lubate teistel olla õnnelikud selles keskkonnas, mille nemad on endale valinud.
Muidugi, me kogeme elu jooksul kõike - kurbust, muret, valu, haigusi, jõhkrust aga me kogeme ka armastust, hoolt, õnne, rõõmu, imetlust!
Inimesed elavad ise enda elu raskeks. Teadlikult või rumalusest, see on igaühe vaba tahe ja soov. Ei saa öelda, et nii on õige või naa on vale. Kõigil on oma tõde. Aga üks on kindel, me mõtleme liiga palju, muretseme liiga palju, kardame liiga palju ja hävitame endid ise, liiga palju. Selle asemel, et öelda otse: "Sa teed mulle haiget!", me mossitame, ähvardame, sulgume endasse, kogume viha ja vimma, sest teine on seda väärt oma tegudega. Kas pole mitte koormav? See on sama nagu koguda kive korvi mida kogu aeg endaga kaasas kannad. Okei, üks kivi, no kaks.. Aga mida rohkem, seda raskemaks läheb ja ära visata ka nagu ei saa, ei suuda, ei oska. Varsti on korv nii raske, et vinnab meid vastu maad aga andeks ka ei anna. Ei ütle mida ma tunnen, mida tahan. Kui lihtne see oleks, kui iga öeldud sõna, teoga saaksid korvist kivi vähemaks. Lõpuks oleks korv tühi ja sina taas õnnelik ning vaba. Ka elus on nii tegelikult. Lihtsalt me ise ei taha endale asju tunnistada. Me kardame mida meist võidakse mõelda. Jah, me ei saa muuta seda mida keegi meist arvab, aga me saame muuta oma suhtumist, oma mõtteid. Me saame neid teadlikult suunata paremale elule. Saame mõelda positiivsemalt, naeratada rohkem, aidata, olla olemas, kuulata ja kuulda. Me ei saa muuta kogu inimkonda aga inimkond muutub kui mina muutun, sina muutud, meie muutume. Vähehaaval, samm korraga. Iga päev on oluline ja jätab jälje ning meie ise saame valida mis kvaliteediga see tuleb - kas must ja porine või kvaliteetne ja ilus. Kõik on meis endis kinni. Teadvustage endale millist elu te elate ja kui see teile ei meeldi, siis tehke vajalik muutus juba täna!
Ma soovin südamest, et iga inimese hingekorv oleks kividest vaba!
Olge hoitud!
0 kommenteeris:
Postita kommentaar